Minu esimene lapselaps...

... väike tüdrukutirts sündis 24. juuni hommikul 08.16.

Õnnelikud lapsevanemad koos oma väikse tütrekesega ka kenasti kodus.

Kuhjaga õnne neile kolmele!

Mõlemad vanaemad on ka õnnelikud oma uue staatuse üle! 

Vaagen

Puuviljavaagen soolaleivakingituseks! Kõrgkuumusglasuur - helepruun, kaetud kahe kihiga.

18. juuni rahe ...

 ... tegi päris palju lilledele haiget. Kui ma Tallinnast koolituselt koju jõudsin, polnud rahest enam jälgegi, aeda minnes oli aga ehmatus päris suur. Ema ütles, et raheterad olid nagu hernekommid, mõned isegi suuremad ning maa kattus mõneks ajaks valge korraga. Kõigi hostapõõsaste lehed olid katki, päevaliiliate lehed olid samuti lõhki käristatud, liiliate õite kroonlehed rippusid ja nende lehed olid rahe löökidest täpilised. Iiriste õitsemise lõpetas rahe kiirelt ära, rooside pungad said samuti haiget, nüüd esimesed õied on enamasti vigased. Ainuke lill, mis rahepommitustele vastu pidas oli bergeenia ja mõni üksik veel. Lillepeenart eemalt vaadates ei saa midagi aru, kõik ilus, lähedalt aga avaneb selline vaade nagu nendel piltidel.

Savijuttu...

Punasest savist tegin sellise päris suure kasti/karbi. Mõnus oli tesit meisterdada, jäin ise tulemusega üsna rahule, aga kahjuks kuivas põhjast lõhki. Pragu jookseb üle põhja ühest lillest teiseni, kuid küljed jäid siiski kokku.  Proovisin teda ka parandada ja peale esimest põletust ka liimiga pragu täita, aga ikka tõmbas prao sisse tagasi. Eks saab veel korra liimida, sest ära ei raatsi lõhkuda ega visata, ju leiab ka nii, veidi vigasena, kasutust. Karbi kaas ootab veel viimast põletust.
Seest värvisin kalipsopunase madalkuumusglasuuriga st valasin glasuuri sisse, ääred pitseldasin üle kaks korda. Väljaspoolt katsin kahel korral pruuni läikiva glasuuriga.

Kummaline aasta

Mõni päev tagasi avas oma õienupud valge pojeng, roosal ka paar õit poollahti ja tumepunane veel täiesti nuppus ning liiliaõitest tegin täna pilti. Naabril aga pojengid õisi täis. Minu roosal pojengil sel aastal ainult mõned varred nuppudega, õitsemine jääb sel aastal väga kasinaks. Mis värk on?!?
Tegelikult püsikud on enam-vähem elus ja terved, küll päris mitmed iirised sel aastal õitsema ei lähe, millest on kahju. Päris hull lugu on aga okkalistega, hariliku kuuse kaevasime Kertuga välja, sama saatus ootab arvatavasti ka keskmist kadakat, mille läbimõõt oli pea meetrine. Eelmisel aastal oli ta veel väga ilus, sel aastal ma teda eriti näha ei taha, kurvaks teeb. Osadel lehtpõõsastel oli ka palju kuivanud oksi sees. Ühe ebajasmiini ja kurdlehise roosi lõikasin päris hõredaks, praegu näevad veel üsna õnnetukesed välja, aga küll kosuvad. Hämmastav on aga see, et roosid on kõik alles! Kummaline aasta!